Sakslaste küüditamine (1945)
Sakslaste küüditamine oli 15. augustil 1945 Eestis aset leidnud sakslaste väljasaatmisoperatsioon Permi, mille käigus saadeti Eestist eriasumisele kokku 407 inimest.
Ettevalmistused
[muuda | muuda lähteteksti]7. veebruaril 1945 kehtestas NKVD direktiivi nr 1/2144, mis sai sakslaste Eestist väljasaatmise aluseks. Direktiivi järgi pidi Eestis elavad saksa rahvusest kodanikud saadetama Komi ANSV-sse metsatöödele. Esialgsete plaanide järgi pidi küüditamine toimuma 28. juulil 1945. Direktiivi kehtestamise järel said Eesti NSV siseasjade rahvakomissar Aleksander Resevi asetäitjad Arved Kalvo (Eesti NSV Miilitsavalitsuse ülem ja siseasjade rahvakomissari asetäitja miilitsateenistuse alal) ja Aleksander Ivanov (siseasjade rahvakomissari asetäitja kaadrite alal) ülesande selgitada välja Eestis elavad saksa rahvusest isikud ja nende elukohad. Välja pidi saadetama 268 täiskasvanut isikut (77 meest, 191 naist) ja 93 last. Suure osa küüditatavatest moodustasid üle 60-aastased või alaealiste lastega naised.
Sakslaste küüditamisoperatsioon oli eripärane selle poolest, et perede mittesakslastest liikmed võisid Eestisse jääda, küll aga eeldati operatsiooni ettevalmistamisel nende vabatahtlikku kaasaminekut. Enne küüditamist koguti lisaks väljasaadetavatele andmeid ka nende pereliikmete kohta. Küüditamise instruktsiooni järgi pidid läbiviijad soovitama peredele koos ümberasumist. Seejuures lubati vabatahtlikult minejatele väljasaatmispaigas erialast tööd.
Eesti NSV siseasjade rahvakomissariaadi miilitsavalitsuse ülema asetäitja Sergei Golubkov esitas 18. juunil Resevile plaani operatsiooni läbiviimise kohta ning väljasaadetavate nimekirja, milles olid andmed tervete perekondade kohta. Plaanis oli muutunud väljasaatmise sihtkoht, millena nimetati nüüd Stalinobadi linn Tadžiki NSV-s. Operatsiooni plaani kinnitas Resev 16. juulil ning selle järgi oli küüditamise sihtkoht Perm ja operatsioon pidi läbi viidama 15. augustil.
Läbiviimine
[muuda | muuda lähteteksti]Küüditamise viisid läbi operatiivgrupid, kes pidid toimetama küüditatavad 12 tunni jooksul ka kaugematest piirkondadest küüditamisvagunitesse. Operatiivgrupi koosseisus oli 1 NKVD või NKGB operatiivtöötaja (operatiivgrupi juht), 1 miilitsatöötaja, 1 kohaliku täitevkomitee esindaja ja vähemalt 2 NKVD vägede sõdurit. Iga väljasaadetava pere kohta moodustati 1 operatiivgrupp. Operatiivgruppide juhid määrati kindlaks 12. augustil ning samal ajal alustati vagunite ettevalmistamist. Küüditamisešelon pandi lõplikult kokku Tapal, kuhu koondati vagunid Rakverest, Valgast, Põlvast, Tartust, Jõgevalt ja Tallinnast.
Küüditamisoperatsiooni alustati 15. augusti öösel ning inimesed vahistati varahommikul. Operatiivgruppidel oli kohustus üles otsida ka kodus mitteviibivad väljasaadetavad. Operatsiooni käigus vahistati 261 sakslast ning vabatahtlikult läks kaasa 146 inimest. Nimekirjas olnud sakslastest ei suudetud leida 10 inimest. Enamus väljasaadetavaid olid vagunitesse paigutatud kella kolmeks päeval. Tapalt väljus küüditamisešelon 16. augusti õhtul.
Sihtkohta jõudmisel koheldi vabatahtlikult kaasaläinuid võrdselt küüditatutega ning seega murti esialgu antud lubadust.
Vabastamine
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesed küüditatud vabastati 1953. aastal. Esimestena vabanesid lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937. Täiskasvanuid Eestist küüditatud sakslasi hakati vabastama alates 1955. aasta lõpust vastavalt NSV Liidu Ülemnõukogu seadlusele 13. detsembrist 1955.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Aigi Rahi-Tamm. Deportation of individuals of German nationality from Estonia in 1945. // Estonia since 1944: Report of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity. Tallinn 2009. Lk 415–428